Gabriel García Márquez

Gabriel García Márquez - Elulood, kuulsad inimesed

Gabriel García Márquez oli silmapaistev Colombia kirjanik ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Oma elu alguse veetis Gabriel García Márquez vanaema hoole all, vanematega hakkas ta elama alles hiljem. Ta hakkas oppima oigusteadust, kuid ei lopetanud seda. Oma elu esimestel kümnenditel teenis ta elatist ajakirjanikuna ja hiljem ka väliskorrespondendina – tänu sellele elukutsele sattus ta 1950. aastatel Euroopasse, kus ta veetis mitu aastat oma elust. Aastal 1961 asus ta koos perega elama Mehhikosse.
Teise poole 1950. aastatest ja peamiselt 1960. aastatest pärinevad ka tema esimesed kirjanduslikud publikatsioonid. 1950. aastatel avaldas ta peamiselt novellikogusid voi lühijutte – näiteks novell „Langetatud lehed“ (La Hojarasca). Aastal 1967 ilmus aga Gabriel García Márquezi koige olulisem teos – „Sada aastat üksildust“ (Cien anos de soledad).
Gabriel García Márquez on üks olulisemaid nn. maagilise realismi maailma esindajaid. See on žanr, milles segunevad reaalsed sündmused kohalike legendide voi üleloomulike sündmustega. García Márquez ja tema „Sada aastat üksildust“ algatasid ka huvi Ladina-Ameerika autorite vastu mujal maailmas, rikastades seeläbi maailmakirjandust ka teiste autoritega, nagu näiteks Mario Vargas Llosa voi Jorge Luis Borges.
„Sada aastat üksildust“ jälgib väga laia Buendía perekonna saatust, kes elab Louna-Ameerika külas Macondos. Lugu on märkimisväärselt hargnev, kasutab fantastilisi motiive, loos esineb sageli kordusi ja sümbolite korrutamist. See on maagilise realismi tippteos.
See raamat toi talle rahvusvahelise kuulsuse ja ka rahalise kindlustatuse ning sellest ajast pühendus García Márquez peamiselt kirjandusele.
Pärast „Saja aasta üksilduse“ edu naasis ta Euroopasse, kus ta elas mitu aastat Hispaanias, kuid reisis ka.
Järgmistel aastatel tuli Gabriel García Márquez välja teiste oluliste teostega, millest enamik aga ei saavutanud „Saja aasta üksilduse“ kuulsust.
1978. aastal ilmus näiteks „Patriarhi sügis“ (El otono del patriarca), mis käsitleb García Márquezi stiilile tüüpiliselt (sarkasm, liialdus, mittelineaarne jutustamine, sündmuste korduvus, sümbolite kuhjumine, fantastika) levinud Louna-Ameerika kirjanduslikku teemat – diktaatorite elu ja voimu.
García Márquezi loomingusse kuuluvad aga kindlasti ka novellid – mainigem näiteks 1972. aasta kogumikku „Uskumatu ja kurb lugu süütust Eréndirast ja tema julmast vanaemast“ (pange tähele tüüpilist sarkastilist liialdust juba pealkirjas) (La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada) voi hilisemaid „Kaksteist palverändurilugu“ (Doce cuentos peregrinos, 1992).
1980. aastatel ilmus seejärel veel kaks olulist romaani. 1981. aastal ilmus vähem tüüpiline romaan „Välja kuulutatud surma kroonika“ (Crónica de una muerte anunciada), milles García Márquez sisenes detektiivžanrisse, samal ajal oli tegemist aga üsna karmi kriitikaga tolleaegsete olude ja ühiskonna kohta. Järgnes raamat, mis oma kuulsuselt ilmselt voistleb „Saja aasta üksildusega“, ja see on „Armastus koolera ajal“ (El amor en los tiempos del cólera, 1985), milles García Márquez kirjeldab hilise armastuse lugu, mida selle tegelased ootasid aastakümneid. García Márquez loobus siin pisut maagilisest realismist ja katkendlikust jutustamisstruktuurist ning keskendus keerulise romantilise loo jutustamisele.
Sellesse perioodi kuulub ka Nobeli kirjanduspreemia, mille Gabriel García Márquez sai 1982. aastal ja mis loplikult jäädvustas ta maailmakirjanduse ajalukku.
1990. aastate loomingust mainigem siis novelli „Armastusest ja teistest deemonitest“ (Del amor y otros demonios, 1994), mis on ponev töötlus Colombia ebausust, Ladina-Ameerika ja neegrite müütide poimumisest, keelatud ja šokeerivast armastusest ning ka eksortsistlikest meetoditest.
Selle olulise Ladina-Ameerika kirjaniku viimane teos ilmus 2004. aastal ja kandis pealkirja „Minu kurvade litside mälestuseks“ (Memoria de mis putas tristes).
Gabriel García Márquez ajakirjaniku ja isiksusena tegutses poliitiliselt – ta hoidis alati spektri vasakul poolel. Ta toetas Castro režiimi Kuubal, imetles sotsialistlikke riigipöördeid Louna-Ameerikas ja Aafrikas, tegi reise raudse eesriide taha. Tuleb aga märkida, et pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Varssavi pakti vägede poolt väljendas ta vastuseisu sellele Noukogude omavoli aktile.
Tšehhi lugejale voib olla huvitav, et García Márquez külastas Tšehhoslovakkiat mitu korda (muu hulgas kohtus ta siin Milan Kunderaga) ja oma Ida-Euroopa reisidest kirjutas ta ka reisikirjad, mis meil ilmusid pealkirja all „Üheksakümmend päeva raudse eesriide taga“.
Oma elu viimastel aastatel kannatas Gabriel García Márquez mitmete terviseprobleemide all. Ta suri 2014. aastal 87-aastaselt pärast mitmeid terviseprobleeme.

Gabriel García Márquez - põhiandmed

Vali teised kuulsad inimesed