Pierre Brice

Pierre Brice - Elulood, kuulsad inimesed

Pierre Brice sündis Pierre Louis Baron de Bris nime all. Ta pärines kuulsast Prantsuse aadlisuguvõsast. Isa oli mereväeohvitser ja ema jäi koduseks, et saaks täielikult pühenduda väikese Pierre’i ja tema õe Yvonne’i eest hoolitsemisele.
Kui Brice oli vaid üksteist aastat vana, okupeerisid natsid Prantsusmaa. Isa võitles nende vastu, samas kui ülejäänud pere oli sunnitud maale põgenema. Viieteistkümneaastaselt sai Pierre Charles de Gaulle’i pooldajaks ja liitus tema vastupanuliikumisega. Sõjakoledusi tundis ta seega omal nahal. Pärast sõda soovisid tema vanemad, et temast saaks arhitekt, kuid teda paelus rohkem sõjandusmaailm. Seepärast astus ta vabatahtlikult Indohiina sõtta, kus sai mitmeid autasusid.
Pärast naasmist soovis ta saada näitlejaks. Ta õppis näitlemist Grégory Chmara juures, kuid vajas elatist. Seepärast hakkas ta müüma kirjutusmasinaid, tantsis rühmaga Trio Ganser ja töötas modellina reklaamitööstuses. Esimese rolli sai ta 1954. aastal, kui ta valiti filmi Půjde do tuhého".
Veel viiekümnendate aastate lõpus mängis ta mitmes teises filmis, nagu "Petised", "Flirtija" ja "Kahe näoga peegel". Tema eluroll pidi aga alles tulema. Avalikkusele on ta tuntud eelkõige tänu oma indiaanipealiku Winnetou kehastamisele saksa filmides, mis on loodud Karl May raamatute motiividel.
Kõige kuulsama indiaanlase rolli sattus ta aga juhuslikult. Algselt oli valitud isegi mitu teist näitlejat. Seejärel aga nägi filmiprodutsent Horst Wendlandt Pierre Brice’i Berliini filmifestivalil ja soovis teda rolli võtta. Filmi "Hõbejärve aare" režissöör Harald Reinl pakkus talle rolli ja loobus kohe eelmistest kandidaatidest.
Paradoksaalselt oli just Brice see, kes ei tahtnud Winnetou rolliga midagi pistmist teha. Ta ei tundnud rolli ja ei teadnud, mida sellest oodata. Tema agent veenis teda. Nii sai temast üks eelmise sajandi teise poole populaarsemaid näitlejaid.
Esimene "indiaanlase" film, milles Brice esines, oli "Hõbejärve aare". Ta mängis seal oma "verevend" Old Shatterhandi kõrval, keda kehastas Lex Barker. See duo suutis filmida veel mitu filmi, mis olid inspireeritud kirjanik Karl May loomingust. 1963. aastal oli see "Winnetou", aasta hiljem "Winnetou – Punane Džentelmen" ja 1965. aastal "Winnetou - Viimane Lask", milles apahhide hõimu pealiku tegelane suri. Kõik need neli filmi on siiani hinnatud väga hästi ja kuuluvad kõigi aegade populaarseimate vesternite hulka.
Järgmistel aastatel valmis aga veel mitu filmi, milles Brice ja Barker kehastasid oma tuntuimaid tegelaskujusid. Näiteks "Winnetou ja Old Shatterhand Surmaoru", "Winnetou ja segasugu Apanaši" ning "Winnetou ja Old Firehand". Kuna Lex Barker kahjuks suri traagiliselt 11. mail 1973 vaid viiekümne nelja-aastaselt pärast südameinfarkti, ei saanud ta viimases Winnetou tagasitulekus enam esineda.
1998. aastal valmis Brice’i viimane vesternfilm "Winnetou naaseb", milles kuuekümne üheksa-aastane Pierre kehastas taas apahhide pealiku tegelaskuju. See katse ei leidnud aga publiku seas edu ja ei suutnud mingil juhul jätkata 1960. ja 1970. aastate edulugusid.
Loomulikult ei ole Winnetou ainus tegelane, keda Brice oma elu jooksul kehastas. Ta mängis paljudes edukates ja vähem populaarsetes filmides, kuid Tšehhi publiku jaoks võib eriti huvitav olla film "Lasud kolmveerandtaktis". Peaosatäitjat mängis siin Tšehhi näitlejanna Jana Brejchová, Karlštejni ööst tuntud Eliška Pomořanská kehastaja, ja nii saame me isegi näha voodistseeni selle kaunitariga ja kuulsa indiaanlasega.
Ta kohtus isiklikult oma Tšehhi dublaaži näitleja Stanislav Fisheriga ja Praha külastuse ajal oli ta Karel Gott’i külaline.
Isiklikus elus oli ta abielus Hellou Krekeliga, kellega ta elas Prantsuse maal kuni oma surmani. Tagantjärele kahetses ta väga Winnetou rolli vastuvõtmist, kuna populaarse indiaanlase rolli tõttu tal puudusid pakkumised ja aeg teiste rollide jaoks. Ta suri kopsupõletikku auväärses kaheksakümne kuue aasta vanuses. "

Pierre Brice - põhiandmed

Vali teised kuulsad inimesed