Marcel Proust

Marcel Proust - Elulood, kuulsad inimesed

Marcel Proust oli prantsuse romaanikirjanik, esseist, tõlkija, lühijuttude autor ja ka kirjanduskriitik. Ta sündis 10. juulil 1871 Auteuil’s (Pariisi linnaosa) oma vanavanaonu majas väga heal järjel olevasse linnaperekonda nimega Valentin Louis Georges Eugéne Marcel Proust.
Ema Jeanne Clémence Weil oli pärit väga rikkast juudi maakleri perekonnast Alsace’ist. Tänu oma laiahaardelisele lugemusele ja inglise keele oskusele osales ta John Ruskini proosa tõlkimisel koos oma pojaga. Isa Achille Adrien Proust oli prominentne patoloog ja epidemioloog, kes töötas välja meetmeid koolera vastu ja osales nende elluviimisel. Ta oli ka paljude meditsiini ja hügieeni valdkonna raamatute ja artiklite autor.
Marcel Proust oli tugev astmaatik, kes oli astmahoogudega kimpus juba sünnist saati. Sellest hoolimata astus ta vabatahtlikult sõjaväeteenistusse ja teenis aastatel 1889-1890 Prantsuse 76. jalaväerügemendis Orléansis. Sellest kogemusest ammutas ta inspiratsiooni oma pikaks episoodiks Guermantes’i maailmas. Üheksa-aastaselt tabas teda esimene tõsine astmahoog. Sellest ajast alates peeti teda nõrgaks lapseks ja nii hakkas ta veetma puhkusi Illiers’is oma vanavanaonu majas. Sellest erakordsest majast sai peamine prototüüp Combrayle, väljamõeldud linnale, kus leiavad aset olulised stseenid Kadunud aja otsingult. Üheteistaastaselt (1882) astus ta Lycée Condorcet’sse ja lõpetas kooli edukalt. Hoolimata suurest puudumisest haiguse tõttu paistis ta silma kirjanduses ja sai õpingute lõpus auhinna. Pärast vabatahtliku sõjaväeteenistuse lõppu õppis Proust õigusteadust Sorbonne’i ülikoolis. Kuid advokaadina ta pikalt ei töötanud, kuni kolmekümne viie aastani nautis ta boheemlaslikku elu. Tema isa aga nõudis, et poeg tegeleks mingi ametiga, seetõttu töötas Proust alates 1896. aasta suvest Mazarini raamatukogus. Kuid ka seal veetis ta suurema osa ajast haiguslehel ja hiljem lahkus ise oma soovil. Pärast vanemate surma (isa-1903, ema kaks aastat hiljem) hakkas ta täielikult pühenduma kirjutamisele. Ema jättis talle tohutu varanduse, millest piisas talle elu lõpuni peamise finantsallikana. Päeval ta magas ja öösel kirjutas. Tema kirjutamist mõjutas suurel määral Henri Bergsoni filosoofia. Prousti kirjandus on ajatasandite (mineviku ja oleviku) põimumise tõttu väga keeruline. Ta pani sellega aluse kaasaegsele romaanile. Suurt inspiratsiooni otsis ta selliste suurkujude teostest nagu Lev Tolstoi, Gustave Flaubert, Stendhal, Michel de Montaigne või Fjodor Dostojevski. Marcel Proustist sai esimene romaanikirjanik, kes oma teostes avalikult kujutas samasooliste suhteid, ta oli tunnistamata homoseksuaal.
Elu lõpu poole halvenes tema tervislik seisund pidevalt. Viimased kolm aastat oma elust veetis ta kodus suletuna väidetava päevavalguse allergia tõttu. Terveid päevi ta magas ja öösel töötas oma romaani kallal. Ta suri 1922. aastal tugevasse kopsupõletikku. Tema viimaseks puhkepaigaks sai Père Lachaise’i kalmistu Pariisis.

Marcel Prousti teosed:
• Jean Santeuil – lõpetamata romaan, mille kallal ta töötas aastatel 1896-1900, ilmus pärast autori surma
• Kadunud aja otsingul – 1913, seitsmest romaanist koosnev tähtsaim teos
• Swann – 1913, sisult iseseisev osa romaanitsüklist Kadunud aja otsingul, teost nimetatakse ka Swanni armastuseks
• Õitsvate neidude varjus – 1918, Kadunud aja otsingu teine osa, mis pälvis Goncourti auhinna
• Guermantes’i poole – 1920-1921, kolmas osa
• Soodom ja Gomorra – 1921-1922, neljas osa
• Vangistuses – 1923, viies osa
• Kadunud Albertine – 1925, kuues osa
• Taasleitud aeg – 1927, seitsmes osa

Esseed:
• Rõõmud ja päevad – 1896
• Pastišid ja mitmekesisused – 1919
• Kroonikad – 1927

Marcel Proust - põhiandmed

Vali teised kuulsad inimesed