Alberto Moravia

Alberto Moravia - Elulood, kuulsad inimesed

Alberto Moravia oli itaalia kirjanik ja ajakirjanik. Tema oige nimi oli Alberto Pincherle. Nime Moravia vottis ta endale pseudonüümina, see oli nimi, mis oli seotud tema perekonna ajalooga. Alberto Moravia elu mojutasid oluliselt kaks tegurit – esiteks haigestus ta juba lapsepolves nn. ortopeedilisse tuberkuloosi, luude poletikulisse haigusesse, mis takistas tal elada tavalist lapsepolve ja saada tavalist haridust. Enamiku lapsepolvest ja noorukieast veetis Moravia sanatooriumides, kus tal olid eraopetajad. Teine oluline moju tema elus oli tema juudi päritolu, mille tottu teda fašistlikus Itaalias taga kiusati ja taga kiusati. Hoolimata märkimisväärsetest terviseprobleemidest avaldas Moravia 1929. aastal oma esimese romaani „Ükskoiksed“ (Gli indifferenti). Tänaseni peetakse seda raamatut tema parimaks romaaniks. See on kriitika Itaalia kodanlikule ühiskonnale, tegemist on sotsiaalse teemaga teosega. See käsitleb ema ja tema laste lugu, kes ei ole oma perekonnas ega ühiskonnas rahul ja voitlevad pealesunnitud väärtuste vastu nii vastupanu kui ka selle ükskoiksusega, mis andis teosele nime; lopuks aga aktsepteeritakse konventsioone, mis Moravia seisukohast on pessimistlik lopp, sest noor polvkond ei muuda midagi. See romaan tostis Alberto Moravia Itaalia kirjanike eliidi hulka. Samal ajal aga tegi ta endale ka palju vaenlasi Mussolini fašistide seas, kellele ei meeldinud sugugi, et Moravia oma romaanis kritiseerib keskklassi Itaalia ühiskonda, millele fašistlik režiim toetus.
Enne Teist maailmasoda jätkus Moravia karjäär edukalt. Lisaks oma kirjanduslikule loomingule kirjutas ta ka ajalehtedesse ja juhtis ise mitmeid ajakirju. Samuti avaldas ta reisikirju oma Euroopa ja maailma reisidelt. Aastal 1935 avaldas ta romaani „Asjatud ambitsioonid“ (Le ambizioni sbagliate), mis pidi jätkama edukat „Ükskoiksed“, kuid romaan ei saavutanud Moravia debüüdi kvaliteeti. Lisaks avaldas ta sel perioodil ka novellikogusid – näiteks „Ilus elu“ (La bella vita, 1935).
Moravia looming kuulub nn. neorealismi – kirjandusvoolu, mis tegeleb ühiskonna aktuaalsete probleemidega, tavaliselt kritiseerib selle ülesehitust ja keskendub (sageli häiritud) tegelastevahelistele suhetele ning tegelaste detailsele ja sügavale psühholoogilisele kujutamisele. Samal ajal aga voib tegemist olla ka kalduvusega maaelu kirjanduse ja keskklassi ning vaesuse elulugude poole. Selle voolu autoritele on iseloomulik antifašism, monikord isegi nii suures ulatuses, et antifašismi peetakse neorealismi peamiseks tunnuseks. Tänapäeval peame Moravia üheks neorealismi peamiseks esindajaks, kuid moned tema tekstid sisaldavad ka sürrealismi voi teiste sodadevahelise modernismi voolude elemente.
Kuid 1930. aastate edenedes muutus pinnas Itaalias Moravia jaoks üha kuumemaks. Oma juudi päritolu ja antifašistlike seisukohtade tottu takistati tal avaldamast voi ajalehtedes voi filmis töötamast. Olukord halvenes veelgi pärast tema „Maskeraadi“ (La mascherata, 1941) ilmumist, mis kritiseeris otseselt Mussolini režiimi ja fašismi. Aastal 1937 morvati ka Alberto isa nood, kes olid asutanud antifašistliku vastupanugrupi. Suurim oht ähvardas Moravia aga 1943. aastal, kui ta pidi arreteeritama. Onneks hoiatati teda ja ta püüdis pogeneda. Pogenemine liitlasvägede poolt kontrollitavale territooriumile ebaonnestus, kuid ta vältis arreteerimist ja varjas end järgmised kuud.
Alberto Moravia elas soja edukalt üle ja naasis pärast selle loppu kirjutamise juurde. Sellest perioodist on huvitav romaan „Agostino“ (1944), mis jutustab teismelise poisi loo, kes mere ääres viibides avastab oma ema armusuhte, mis viib ta (koos kohalikus poistebandes kogetud elamustega) seksuaalsuse ja naiste ning meeste maailma vaheliste suhete varasele tundmaoppimisele. Jätkame „Sonakuulmatusega“ (La disubbidienza, 1948), mis sarnaselt teiste Moravia romaanidega tutvustab noort kangelast, kes on oma perekonnast, elust ja üldiselt ümbritsevast maailmast tüdinud; nagu eelnevalt mainitud romaanis, kajastuvad siin ka esimesed seksuaalkogemused, mis aga noormehele rahuldust ei too, vaid ainult veelgi voorandumist.
Kuid 1940. aastate edenedes hakkas Moravia oma algsetest narratiividest – ükskoiksus ja vastupanu ühiskonnale, voorandumise tunded, varane seksuaalsus jms. – eemalduma ja hakkas kalduma maaelu ja vaesuse teemadega seotud motiivide poole. Selle perioodi suureks romaaniks on „Roomlanna“ (La romana, 1947), lugu tüdrukust, kes sai prostituudiks. Moravia kujutab siin noort naist positiivse kangelannana, kes hoolimata oma saatusest säilitab oma uhkuse ja enesekindla iseloomu.
Koige olulisem sojajärgse perioodi romaan on „Mäginaised“ (La ciociara, 1957), mis keskendub naise saatusele, kes elab üle soja ja Saksa okupatsiooni Itaalia mägedes. Siin rakendas Moravia omaenda elukogemusi sojaajast.
Tema sojajärgsest loomingust mainigem veel „Rooma jutte“ (Racconti romani, 1954) ja „Uusi Rooma jutte“ (Nuovi racconti romani, 1959).
Tema viimane oluline romaan on „Tüdimus“ (La noia) aastast 1960, mis teemastab veel ühte Moravia olulist motiivi, mis läbib kogu tema loomingut.
Oma elu hilisemas perioodis loobus Moravia peaaegu proosast ja pühendus märkimisväärselt rohkem draamadele ning peamiselt töötas oma reisikirjade ja publitsistlike tööde kallal. Ta oli Itaalia poliitilise elu silmapaistev isiksus, 1984. aastal valiti ta isegi Euroopa Parlamenti. Kirjandusega tegeles Moravia ka hilisematel aastatel, kuid tema looming ei saavutanud enam kaugeltki oma elu esimese poole romaanide ja novellide kvaliteeti. Tema abikaasa oli Elsa Morante, silmapaistev itaalia kirjanik. Hilisem partner oli teine kirjanik Dacia Maraini. Charles de Gaulle"

Alberto Moravia - põhiandmed

Vali teised kuulsad inimesed